Uku-Kaarel Jõesaar
Endast – Armastusest – Kulgemisest – Maailmast – Mängust – Eesti Taolast
Ma kallistasin, ta oli soe ja isegi pehme, palju pikem kui mina, otsapidi taevas. Mul oli veidi kiire, aga mitte temal. Meenuvad ka teised, kuid tamme vastu ei saa miski. (2009 Jun)
Olen, jalutan, vaatan, mõtlen, vaidlen. Õndsas öövaikuses magamine on kurjast - selles olen rõõmus ja loov. Mulle meeldib vihm, kui ise olen kuiv. Mulle meeldib Mr. Bean ja Forrest Gump. Sageli meelde mõlgatab kodune metsatukk, kus käin paljajalu ja lakun taldrikut. Vahin kõike ja kõiki. Armastan trolle, välis-maalasi, punapäid, tedretähne, kallistust värsket, naerulohke põskedel. Olen kiinudunud sõpradesse, venda ja veel meeldivad rotid-liblikad, varesed, lilled ja teod. Räägin koera ja kassiga, mõttes kõnetan ka pimedust, päikest ja aega. Lobisen, kui on selleks tuju ja teema. + Õnn on sageli nähtamatu. Selle ülal paistva taeva põhi on siin... (2008 Jul 26)
südame vaikuses olen puu oksaulatuseks tuulehoog latv kaardu silmapiirile kohaloluks mööduv lind. minu nõlvadel käib argielu ja sõõrmekoopas istub erak sagi mis taevakuplialune unenäoks tukastaval lohel. (2007)
Sa kaunis liblikas, Su kroonlehtede särast rabatud mu hing, nende julge vulin on täis vaid tarkust. (2009 Okt 25)
Taevavõlvil tähti palju, nad ookeanil kajavad vastu, hüüavad kadunud lastele, kes kaugustes ekslevad, saage ometi taevatähe värvi, olema igi-heleda nahaga. Taeva Puust saanud veniv Linnutee -- märk, mis äkki Täheteki lõhestab. Oh ärarännanud rahvad, kes Tähemaal ekslete! Tulge õhtuks koju magama. Kustuv tuli, punane kõikjal, peegeldub vastu mustas näos. Valgel nahal veel ilusam oleks see, paistaks kuuna... Oh väljarännanud rahvad! Tulge koju Tähemaalt, kasvõi linnuna.
Töökal hiinlasel nägu kollane. Saarlast meretuultes pargitud. Viinlase nägu veinist õhetab. Tiirlase nägu linnule kuulub. Kass karvane limase ninaga. Kallima nägu armsana näib, vihatu piltgi pinda käib. vastik on vaadata jobu Miks armsa eest põgenemas ja maski tõprale näitan?
Sa petsid mind, sa petsid mind mu arm, mu kuld, mu arm, mu hõbe, ka täna tean mis on su hind!
Kui eksid käia võõra metsa all, mis sääl, kas veel võid julge olla seatud sihile? Kes teeb kivid, põllud, rabad, haljasmaad, lisab rammu targale või kes ilma pääl. (2009 Okt 20)
Olin kuhugi minemas Jumal tuli vastu, oli nagu mingi mees. Teretasime, ajasime juttu. Oligi habemega. (2007)
Veel mäletan küüru ja hämarust. Selja kül sirutasin, sisemus vanadel radadel alles. Elusid on möödunud, taas ilm tuhana pudiseb pihust. (2007Apr)
Teine aeg, teine ruum. Palju ruumi, vähe aega. Palju silmi, kõik pimedad. Palju hääli, üks kõrv, kurt seegi. üks kaev, üks kook. Tuul köhib, inimene turtsub. Talve külmas kooku kütab. Kaev jäätub. Palju hääli, kõik kimedad. Teine päev, teine luul. Palju luuli, vähe päeva.
Vihmapiisake öös on ilmamaa raos. Langenud lehed on murdunud puu. Vaikus on kodu nimetule rõõmule. Täht ja tuli -- ajatu praegu.
Lootuse tähtede vaikne kulg ei vaigista kül kustuva päikese nuttu, kuid tasakaalustab kitsetähe kepslemist taevakaarel. Neli aega veel, neli pikka aega, ja päikese killud alustavad, rändu, et sulatada jääteed. Päike pööras kulunud näo, Kuu võttis maski eest, Maa avaldas oma südame, olemasolu esitas küsimuse. Saabuda homsest iidsesse, oleva sagimisest ajatusse vaiksesse olematusse, mis ühtseim ühtsus.Esilehele – Sisukord
Vaevalt vaimne teostus sobib viina ja uimaga, siin näen vaid reostust. (2006/2007)
Olid ajad ja taola õitses ja vanemtaolane oli Nüüd igal oma rada ja üksteisemõistmisel oma tahaks uut taolat puhast meie endi ühiskonda reegleid mis kasvand seest siis ehk kaoks aeg ja keegi meist mõistaks kuis kõik on ja tuleb seda mis olulisem kõigest Võtaksime vastu kaugeid külalisi ei ainult maiseid igaüks vanem meist sureks kahjutundeta omal rajal ja oleegi viiskümmend kana... ...leiaksid rakenduse õilsa jänesepuur oleks alati täis kasvuhoones talvelgi sügis ja lõikus käiks. vaataks telekat rahulikult ja munkmehed teeksid kõik.Eesti Ekspress: Politsei paljastas budistliku narkotalu
Jumalad mägedel otsuseid langetavad, heldust osutavad lisaks härdalt palujail. Taevakuningate ajastul laskuvad mäelt, vapub siis Maa ja kogub oma andami. (2007/2008)
Meeleolu igal tunnil -- kurbus, rõõm, viha, tuimus, armastus, iha ja milline oli uni. Kas jälle helistasin või oli see raadio ja kodulooma võtsid, et haige vaid hing. Kui puhas õhk ja vesi, veel enam armastad liha, seda näitab nahk ja veri "ränikild" on vahendaja. (2006-2008)
On neid, kes vargsi hiilides radadel hämaratel rentslis või lumevalges metsas jahedas toitu otsivad sind segamata. Neilt harva küsitakse midagi, ainult mõni teab, kes on nad. Söövad mullast tõuke, tõrusid või langenud karvu maast. Miks julmalt neid keelame, pilguta, ega paremat paku? Nad kurvalt lahkuvad siit, Maalt, et mitte jääda jalgu. Sellegi poolest teame rääkida külalislahkusest ja südamest heast... vennad mõtlemata tõukame, kuigi kaugemad. Armastust esitlevad nemad. Pimedusemaast seda ei oodand. Vaikides kohta nad pakkusid. Kumisevpäi lahkun, häbist. Siis terve mõistusega isend, inime', võimalusel väidaks: neid olemaski pole. Sind segama nad ei tule. Jah, aeg-ajalt tulevad vennad teiselt maalt, me lihtsameelsete jaoks paistavad kui jumalad.
ilu ja tarkus päike ja hõiskamine aluseta ehitisel pääsevad eemalseisjad kes on sama nägu tuleb laev, külg punane toob õhtud värvijaks päike nägudele pardal lastiks lõpp punased hirmsad mustad koledamad lennukid madalal laev püsib liiga uskumatu keegi ei liigu liit paljastub üks põgeneb nimetab jääjaid koerteks hukkub märkamatult näilised kaotused karm käsi ei kurdeta tähendust ei teata tuulehoogugi märgatakse see on kõle päikegi on kalk masendunud targad ühene, ilmne, väga avalik kurjuse ajastu algus suur lootus kassid ei aita v1.0 2007Jan2 23:38)
See on nagu loojuv päike merel, tee mis kaugusesse viib! Meenutab küpset õuna, mahlane, hommikuse kaste moodi. Nagu pilt kaugest tähest, kõrb sellel... Nagu veri mis kallis... ...see on leepra!
Elusad metsad ja näkine meri, seal alati juhtumas midagi. Sügav vaikus ja põksuv süda. Muinaslood kõik on kraabitud puutüvele verise küünega. (2001,2007,2008)
Väiksed inglikesed tormis möllavad. Kui just keegi lumme pole külmumas, siis niipea mängu ei lõpeta nemad. õhtul tule paistel soojendades neil inglikestel mingit muret ei oleks, kui põrgu lõõsast kuulnud poleks Jumalalt. Saab päikse kiisast jahutav lume helk. Ilusad aasad peagi jäälillelised. Enamus rotid külma eest urgunud. Mõned uimasemad jäänud tallata, lõdiseva hundi tank-saapale. Kaamel kõnnib, vahel kui seisatab ka. Teravdan pilku, näe: lapitekk ta peal, siiski, ärkan mõtisklustest ja märkan: kaob ilus lapitekk ja näen vaid piksleid värelemas vallatult ekraani peal reas. (<2005)
Särab tuba ja ehteis kuusk. Lapsed rõõmsad ja ka puu. Kuule, tuleb juba rõõmsalt, kuule juba tuleb, on suur! Väike ilus kuusk on toas. Lumi ehteks tal, ja kuu. Kui ilusam oli see, nüüd vaid kuld on kard. Saanid tilla talla, põdrad ees. Ahjus ka lõhnab, vorstid sees. Kõlab viis, jõulud imearmsasti. (2006 - 2007)
ÄTUNE AJAM RÄPUSEL RAJAL IPUTAB RUPASEL VIISIL KÄRRAT ENT SIISKI ALK JÄNNAB UTTA JA VÄÄ KIVAB SUPPA ÄÄDE TEPPA KOPPAB SULLA ATULE JA SUKK LURRAB TALLE! KURA SIVA EKA KEEVETE ETRA SAAB KES VALLE TUTRATAB. (<2006)
Asfald lõhnab hurmavalt, muutub pehmeks, nätsub jala all. Kiiskab päike, aurab pea, muutub pehmeks, venib, valgust kallab. (<2006)